neljapäev, 29. märts 2018

Kollane kaart ja UUS katse!

Nii kaua, kui ma mäletan (ehk mingi 7.klassist) olen ma olnud inimene, kes on saanud teiste kipsi kukkumiste peale alati öelda, et mul õnneks pole kunagi kipsi olnud. Seega kaasa tunda oli mul raske, sest ei teadnud ju ma tegelikult täpselt, mis see endast kujutab. Kuni praeguseni..

Igatahes mõtlesin jagada teile natuke enda emotsioone sellega seoses ja rääkida asjades, mis mulle arusaamatuks jäid kuni ise neid kogesin.

Suutsin kipsi kukkuda labajala. Luumurd, mitte isegi mõra..ehk ikka korralikult.

Esiteks...holy f*cking shit, kui valus. Ausalt ma poleks midagi sellist osanud ette ka kujutada. Ma esimesed viis päeva olin lihtsalt selili voodis, sõin iga 3h tagant valuvaigisteid ja enamus ajast magasin. Lõpuks, kui ema ütles, et davai liiguta ka ennast, et kas ma tahan lamatisi saada siis  ma ajasin ennast püsti, kuid nii palju ainult, et liikuda voodist kööki. 

Teine asi, millest ma alguses aru ei saanud oli see, et kuidas on võimalik üldse kipsiga midagi teha? Liikuda ei saa, karkudega liikudes ei saa midagi ühest kohast teise viia jne. Tunne oli alguses küll, et saan kaks nädalat voodis telekat vaadata ja lõpuks suudan neid lause pealt ettekanda. No see õnneks muutus, kui valud vähenesid ning ma hakkasin ühe jala peal hüpates ringi liikuma. Seda nii kauaks kuni mulle hüppe pealt lõi hüppeliigesesse selline valu, et mul kadus jalg alt ära. See oli hetk, kus mul oli valida kas lennata vastu kummutit smuuti tops käes või astuda kipsis jala peale. Mida ma ka mõtlemata tegin. Pärast seda valutasin jälle ning hüpata enam ei tahtnud. Kasutusele tulid kargud. 

Palju olin sõbrannalt kuulnud jutte sellest, et pesus käis ta kilekott jala otsas. See tundus mulle alati naljakas ja ma kujutasin seda vaimusilmas ette. Naljakas oli see seni kuni sain ise proovida. Ma tegelikult kilekotti ei kasutanud vaid sain enda jala nagu mingi asja toidukilesse mässida. Tunne oli nagu võiks nüüd selle jala viia kuskile lihaletile.

Kolmas või juba neljas asi on see, et inimesed, kuidas te jalg kipsis magada saate? Ma olen inimene kes magab mingi kõhuli, selili, külili igatpidi kuidas võimalik on ja nagu kipsiga sain esialgu ainult selili magada. See oli nii jubedalt ebamugav, et ma lõpuks hakkasin ennast painutama nii, et jalg oleks varvastega lae poole aga ma ise oleks küljega. Akrobaatika missugune. 

Õnneks kipsiga olles aeg tegelikult läks päris ruttu ning kätte jõudis päev, kus ma pidin minema haiglasse, et sellest lõpuks lahti saada. Enne seda olin naljatanud, et äkki nad ei võtagi ära ja säh sulle.. või mulle. Ma sain kollase kaardi tagasikutsega KAHE NÄDALA PÄRAST! Tulin sealt arsti kabinetist välja pisaratega. Läksin koju ja mõtlesin endamisi, et mis seal ikka eks ma võtan seda siis kui puhkust. Samas tekkis hirm, sest ma peaks koolis käima. Õnneks olid õpetajad kõik väga vastutulelikud ning olen saanud enamus asju kodus tehtud. 

Alguses ma olin väga negatiivselt meelestatud selle kipsi ja kõige suhtes aga no mul on see nüüd kuu aega olnud. Eks ma olen juba vaikselt ära harjunud aga siiski ei suuda ära oodata, et sellest lahti saada. 

Teisel korral haiglasse minnes, sain väga napilt kipsist lahti. Öeldi, et murrujoon on väga selgelt näha ning peaksin veel kaks nädalat väga ettevaatlikult liikuma. Ma ei tea mida selle liikumise all mõeldi aga mul oli jätkuvalt valus jalale toetuda. Meeleheide hakkas vaikselt tekkima, sest kuu kipsis ja siis ka pole jalg korras..

Praeguseks on kipsist kaks nädalat möödas, kuid jalg annab siiani tunda. Liikuda õnneks saan iseseisvalt ja peaaegu normaalselt, kuid vahepeal ikka lööb kõndides jalga valu. Ma poleks iial uskunud, et minu esimene kipsi-saaga saab olema nii pikk ja jube..Igatahes mõtlesin Teiega lihtsalt enda emotsioone jagada, sest see oli minu esimene kogemus ja esimesed emotsioonid...Jaa HOIDKE ennast!!

Päikest!


kolmapäev, 28. veebruar 2018

Ma olen MUA?


Ühel õhtul kirjutas mulle sõbranna ja küsis, et kas ma oleksin nõus talle tegema Kunstikooli lõpuaktuse jaoks lõpumeigi. Tollel konkreetsel momendil halvas mind hirm. Teate seda tunnet, kui tahate midagi meeletult, kuid samas natuke kardate, sest et te ei tea, mis tulemus asjal lõpuks olla võib? Igatahes, mul tekkis täpselt selline seis, mille mõjul ma muidugi peale jaatava vastuse ei osanud midagi öelda. Ärge nüüd arvake, et ma tegelikult ei tahtnud seda teha ja ei tahtnud ka ei vastust öelda. Loomulikult ma tahtsin seda teha, sest mulle on väga kaua jumestamine meeldinud. Tavaliselt ma olen seda enda peal harjutanud või siis ka sõbrannadele teinud, kui oleme pildistamas käinud. Kuid seekord oli tegemist siiski teise inimese lõpetamisega..

Päev enne tema lõpetamist ma veel enne magama minekut mõtlesin, et mis saab siis, kui ma ei suuda saavutada piisavalt head tulemust või näiteks ei saa meigipõhja tegemiseks õiget tooni?  Lasen inimesel minna lõpetama meigirandid näos? Pole ju mul sellist varustust nagu on päris jumestajatel. Õnneks suutsin ennast kohe pärast neid mõtteid maha rahustada ning olin kindel, et kuidagi ikka hakkama saab. Ei kõla küll eriti enesekindlalt aga sisimas ma olin. 

Järgmisel hommikul tuli ta juba kell 8 hommikul. Jah, mul oli vaheaeg ja ma pidin 8 olema voodist püsti. Mäletan, et ma veel voodis äratust kinni pannes sain nii kurjaks, et ma üldse lubasin kellelgi endale nii varaseks kohustusi tekitada. Paha tuju aga lahtus samal hetkel, kui voodist püsti tulin ja ruloo üles tõmbasin. Väljas oli omaette winter wonderland  ja see imeilus päikesetõusu  oli piisav, et häälestada ennast positiivsele lainele. 

Tõusin püsti, tegin endale kohvi ning kargutasin sõbrannale uksele vastu. Teadsin, et meil pole eriti kaua aega, sest ta pidi kohe edasi juuksurisse minema. Te ei kujuta ette kui hästi kõik lõpuks laabus. Meigipõhi ja kõik tuli välja kokkuvõttes nii super ilus, et ma olin lausa ise üllatunud. Nähes aga sõbranna reaktsiooni, kui ta tulemust lõpuks ise näha sai oli see kui hingele pai. Näha tema ülevoolavat ja siirast rõõmu ja õnnetunnet teadsin kohe, et see lubadus oli kõige õigem. Eriti veel, kui ma oma kipsiga tema lõpetamisele kohale minna ei saanud. 

Enne lõpetamist olid nad veel perega käinud fotograafi juures. Sellest teadsin ka muidugi mina enne kui pidin meiki tegema, mis lisas samuti natuke pinget. Lõpuks sain teada aga seda, et fotograaf oli kohe küsinud, et kes tegi jumestuse ja et see on meeletult ilus. See oli kui teine pai mu hingele. Saada positiivset tagasisidet asjade kohta, mida sulle tõeliselt meeldib teha annab tohutult enesekindlust, et see on just see õige. Usun, et kõik teavad ja on seda tunnet kord elus kogenud. 

Pärast seda päeva olen hakanud mõtlema, et päris lahe, mida harjutamine ja pühendus teevad. Mäletan veel vägagi hästi neid randilisi nägusid põhikooli ajast. Vahepeal oleme õega koos naernud, olukorra üle, kus ta hakkas kooli minema korralik rant näos. Ma muidugi olin seda talle öelnud ning hakkanud seda nühkima, mille peale ta muidugi kisas, et pole tal midagi ja lõpetagu ma ära. 

Igatahes pärast seda kogemust taasavastasin ma enda kire jumestuse vastu ning kindlasti hakkan seda rohkem arendama ja sellele pühenduma. Ma olen kindel, et teil kõigil on mingi väike hobi või kirg, mis teile meeldib ning ma loodan, et te kõik usute endasse ning jääte kindlaks endale. Olenemata, mida teised arvavad. Tehke asju, mida te armastate ning ma olen täiesti kindel, et see teed teid õnnelikuks ning teid saadab edu!

Also, kui kellelgi on mingeid huvitavaid mõtteid ja jumestussoove siis kirjuta mulle, ma ei hammusta! Teeme koos midagi põnevat!

-Päikest!


laupäev, 24. veebruar 2018

Reisisin esimest korda üksi suurlinna?!

Enne kui ma täisealiseks sain, leppisime kursusekaaslasega kokku, et me võiks minna reisile, kui ma 18 saan. Mõeldud, tehtud. Otsustasime minna kahekesi jaanuari lõpust nädalaks Londonisse. See oli minu esimene reis üksinda ilma vanemateta, minu esimene lend (mis ajas südame nii pahaks), minu proovile panek erinevates olukordades ise enda asjad korda ajada.

IGATAHES...

Meie reis algas 25.jaanuari varahommikul kell 2 Tartu bussijaamas. Sealt pidi meid peale võtma buss, mis viiks meid Riiga. Miks me otsustasime lennata Riiast oli see, et sealt sai lennupiletid odavamalt. Meie edasi-tagasi piletid maksid kokku 40 eurot. Igatahes sellega kohe tuleb esimene reisi apsakas, mille me muidugi lahendasime. Nagu ma eelnevalt mainisin siis lennupiletid (algusega Riia) ostsime me ette 2 kuud umbes. Me aga naiivselt uskusime, et küll me kuidagi ikka sinna Riia Lennujaama saame. Lõpuks, kui hakkasime bussipileteid ostma polnud mitte ühtegi vaba kohta, et me saaks Riia Lennujaama. Õnneks mul ema otsis meile välja mingi bussifirma Ecolines, mille piletid me endale saime. Kus juures väga odavalt, üheotsa pilet oli kõigest 4,5 eurot. Halb asi oli aga see, et see ei viinud meid Lennujaama..

Jõudsime Gertaga Bussijaama kohale viisteist minutit varem, mis tundus igati mõistlik aeg.
Õues oli pime ja linn oli täiesti tühi, vaid üks meesterahvas oli bussijaamas, kes ilmselt ootas meiega sama bussi. Kell hakkas lähenema juba ajale, mil buss pidi väljuma, kuid buss polnud ikka kohal. Hakkasin juba muretsema, sest oli see ju minu esimene reis täisealisena ja ilma vanemateta.
Kui bussi väljumisajast oli möödas juba 20 minutit olime me juba päris paaniks. Peast käisid läbi igasugused mõtted. Mis saab kui seda bussi ei tulegi? Kas nii lõppebki meie reis? Kas peaks helistama kellelegi? Mäletan hästi, kuidas lõpuks käisime korda mööda piilumas ümber bussijaama nurga, et äkki buss on teises kohas aga ei. Olime mõlemad juba peaaegu jäätumas ning hakkasime juba infotelefoni numbrit otsima. Õnneks lõpuks tuli meie juurde see sama meesterahvas ja küsis mis bussi ootame. Ütlesin, et kella kahest Riia bussi ning minu lohutuseks ootas ta seda sama ning ütles, et vahepeal selle firma bussid hilinevad. Tänu jumalale. Pisike lootusekiir süttis minus taas.

Lõpuks meie buss jõudiski ning mind valdas selline rõõm, et ma ei oska seda isegi kirjeldada. Mäletan, et tollel hetkel minu lause Gertale oli: “Jess, meie reis võib lõpuks alata!”
Bussireis kestis neli tundi. Terve selle aja ma magasin või vähemalt proovisin. Riia bussijaama jõudsime me peale kella kuute. Sealt pidime me aga saama lennujaama. Varem olime me oma marsruudi välja otsinud ning seal liigeldes õnneks mingeid ootamatuid üllatusi ei tulnud. Peale selle, et seal oli tollel hommikul meeletult külm ja halb ilm. Mis mulle sealt veel meelde jäi oli see, et juba nii vara liikus ringi väga palju inimesi. Ilmselt läksid kõik tööle.

Lõpuks lennujaama jõudes oli mu süda rahul, vaid lend veel ja me oleme kohal. See oli ühtlasi mu esimene lendamine. Lennukisse jõudes mu süda peksis meeletult ning ma olin väga elevil. Õnneks Gerta suutis mind ette hoiatada igasuguste asjade eest ning mingeid ehmatusi ma sellest lennust ei saanud. Muidugi natukene halb hakkas, sest ma polnud harjunud õhuaukude ja lennuki pööramistega.

Kohale jõudsime Inglismaale kell 12, Eesti aja järgi kell 14. Lennukist maha tulles olime shokeeritud, meid tervitas soe õhuvool, sinine taevas ja särav päike. Ma isegi ei mäleta, millal viimati Eestis selline ilm oli. Lennujaamas läks üsna kaua aega enne, kui saime läbi turvaväravate ja oma kohvrid üles leidsime. Loomulikult minu turvavärav hakkas piiksuma nii, et mind otsiti läbi. Sellel hetkel valdas mind väike hirm aga see laabus kohe. Tagantjärele oli lausa naljakas sellele mõelda. Lennujaamast rongijaama kõndides valdas mind rahulolu, me saime hakkama! Üks rongi sõit veel ja me oleme kohal.

Londonis elasime me Gerta ema sõbranna juures, kellel oli väga armas väike inglisepärane kodu. Täiesti valge ja puhas sisekujundus, mõningate mustade ja pruunikates toonides esemetega, mis lõid kontrasti.
Meil polnud täielikult välja mõeldud meie tegevuskava seal, kuid kõik sujus sellegi poolest väga ilusti. Esimestel päevadel tutvusime linnaga ning käisime vaatamas Londoni vaatamisväärsusi nagu näiteks: London Eye, Tower Bridge, Big Ben, Buckinghami palee, The Shard lisaks veel China Town. Käisime ka Londoni Rahvusgaleriis ning nautisime kunsti. Hästi tore oli sealt leida töid, millega olime tutvunud kooli kunstiajaloo tundides. Oma isikliku lemmiku leidisn ka sealt ja selleks oli Leonardo Da Vinci maailmakuulus maal “Päevalilled”.

Muidugi ei puudunud meie reisist kuulus Oxford street. Ilmselt kõik Te teate mis see on. Poodlemisele kulus meil kaks täielikku pikka päeva. See oli väga väsitav, kuid millisele naisele siis ei meeldi poodides käimine? Ostsin endale päris palju asju, kuid kõrvalt näha seda liigtarbimist, mis seal toimub igapäevaselt siis hakkas natuke hirmus ka. Nii mõnegi asja puhul hakkasin mõtlema peale seda, et kas mul ikka on seda vaja endale osta. Kuigi lõpuks tagasi tulles olin ma siiski endale ostnud hunnikutes riided, jalanõusid, ehteid ja tarbeesemeid.

Reisi juures veel üks väga huvitav kogemus oli sealse kohaliku toidu söömine. See oli meil ka nagu väike kokkuleppe, süüa ainult seda mida Eesti pole ja loomulikult kõike mida tahame. Seal oli nii palju selliseid asju, mida Eestis pole. Seega lisaks kohaliku kultuuriga tutvumisele sain nautida ja kogeda sealset toidukultuuri. Kujunesid ka oma lemmikud, mida siiani igatsen.

Reis oli meeletult tore ning kindlasti tahan sinna veel tagasi minna! Samuti olen tänulik oma reisikaaslasele. Loodetavasti reisime kunagi veel ;)